Ma sündidsin ühel väga tormisel ööl ja sünnitusel oleks mu ema ära surnud, kui poleks kaitseingleid ringi lennanud sellel ööl. Ma olen alati õnnistatud olnud. Vähemalt mu ema väidab nii.Ma olen sattunud paljudessse õnnetustesse ja ma olen alati välja tulnud ühegi kriimuta. Vahelajab see mu hullult närvi. Välimuselt olen ma nagu tavaline tüdruk ikka: pikad blondid juuksed, kõhn, keskmise pikkusega, väikese nöbi ninaga ja alati suurepärase päevitusega. Mind on poisid alati ihaldanud aga ma pole sellest välja teinud. Ma ei hooli tegelikult poistest väga, sest ühelpäeval märkasin ma, et ma ei vanane enam, alguses arvasin ma, et ma lihtsalt näen koguaeg samasugune välja aga kui jõudis kätte minu 40. sünnipäev eiolnud see enam normaalne. Siis saingi ma teada, et ma olen surematu. Ahjaa, ma sündisin aastal 1870. Väga väärakas ma tean. Ma olen proovinud ennast ära tappa aga see ei õnnestu mul. Alguses oli mul raske, sest ma pidin pidevalt elukohta vahetama ja oma vanust võltsima ja nime isegi vahel vahetama, et mingeid kahtlusi ei tekiks. Aaaa ja lisaks sellele, et ma ei vanane, näen ma inimeste aurasid, näen vaime, ks pole ila ületand ja suudan mõtteid lugeda. See oli vist aasa 1945, kui ma kohtasin üht väga armast noormeest. Ta oli suurvürsti poeg ja mina nende teenijanna. Selles poisis oli midagi imelikku, sest ma ei näinud tema aurat, ma ei saanud tema mõtteid lugeda ja see oli nii rahulik minu jaoks, ma sain tema kõrval ennast rahulikuna tunda. Ma ei pidanud muretsema, et ta mõtleb nüüd millestki väga rõvedast. Ma sain ennast mõnusalt tunda ja mõni kuu hiljem, kui ma tema tuba koristasin, tuli ta ja suudles mind, ma olin kohkunud ja ta ütles, et armastab mind. Mõni päev hiljem ta suri õnnetuses. Ma läksin oma eluga edasi aga ta ilmus niimodi iga 2 aasta tagant ja see hakkas mind juba hirmutama, lõppuks ei juhtunud seda enam ja ma rahnesin maha. Aastal 2010, käisin ma tavalises koolis ja ma olin kõige popim tüdruk koolis. Loomulikult käisn ma jalgpalli kuttiga, kes oli ka kooli paha poiss. Mul oli suht äge elu. Ma elasin omaette ja mul oli kõik mida ma tahtsin.
Ma ärkasin üles ja panin riidesse. Ma panin mustad kitsad teksad ja topi, mis paljastas mu rindasid päris palju.Juuksed jätsin lihtaslt lahti. Ma haarasin oma koti ja läksin kööki, haarasin õuna ja jooksin oma Ferrarisse, see oli musta värvi ja ma jumaldasin seda autot. Kooli jõudes ootasid kõik mind parklas. See on juba harjumuseks saanud. Ma nägin oma bestut, ta tuli ja kallistas mind. " tsau, tibu, kus sa niikaua olid? Ma juba ammu ootasin sind!" Lipakas selline, ta oleks võinud öelda, et ta ei korja mind üles. Ma lugesin ta mõtteid. Ma tean aga ta juba on selline, võib rämedalt öelda aga armastab mind ikkagi. See on nagu meie asi kuidas me räägime, seega ma ei hooli sellest väga. " sorry ma magasin täna kauem" "kindlast". Me jalutasime kooli poole, kui ma märkasin Danieli. " hei musi, tuled täna minu poole ja..." ma lõikasin ta lause palt ära " sorry musi aga meie vahel on kõik läbi, byebye" Ta haaras mul käest ja veidi valusalt. " oota mida sa ütlesid " " kle ma ei viitsi ennast korrata" " sa ei jäta mind maha" " mmm... srry aga seda ma justtegin" ma haarasin ma käe vabaks ja jalutasin edasi. Ta jäi mind lolli näoga vahtima. Ma jalutsin emakeele klassi ja istusin oma tavapärasele kohale, klassi lõpus. GiGi tuli minu kõrvale. GiGi e. Gristel on minu bestu, sellest ajast peale, kui ma siia kooli tulin ehk siis viiendas ja oleme siia maani sõbrad ja me käime hetkel kaheksandas. " CeCe, mis seal väljas just juhtus" " tead mul pole praegu tuju" "ok aga tead, mis meie klassi tuli uus poiss, nimi vist oli Hunter ja tema vend läks paraleeli ja tema nimi oli Derek. Nad on mingi üli kuumad, sa pead nei lihtsalt nägema." Ja täpselt sellel hetkel kui GiGi oma lause lõpetas astus klassi õpetaja. Ma panin kõrvaklapid pähe ja lülitusin oma maailma, sest ma tean juba seda kõike jama. Ma teadsin ka, et kohe jalutab Hunter klassi. Kolm...kaks..üks " palun vabandust, et ma hilinesin" " sa vist oled see uus õpilane, Hunter Thadeus." " jmh" "mine võta istet...mmm" Ma palusin mõttes, et ta minu kõrvale ei istuks. " Ceceelia kõrvale, Ceceelia tõsta käsi" Ma tõstsin lojult oma käe ja põrnitsesin õpetajat. Ta tõstis mu koti põrandale ja istus maha. Ma ei vaadanud kordagi tema poole, sest ma olin oma maailma nii kinnistunud. Ma ei kuulnud miagi, kuni ta mu kätt togima hakkas. " MIDA SA TAHAD, JÄTA MIND RAHULE!!!" Ma karjusin talle, sest mul polnud tõsiselt tuju temaga rääkida. " Ceceelia Kadli, lõpeta karjumine või sa lähed direktori kabinetti" " Ma eelistaks seal olemist rohkem, kui siin olla" Ma näin ja tundsin kuidas ta mõtleb mida minuga teha. " Hea küll, mul on sinust kõrini, mine kohe direktori kabinetti" Ma marrsisin klassist välja ja jalutasin oma autoni ja viskasin oma koti ära, ma läksin jalkaväljakule päikest võtma. Õnneks polnud seal kedagi. Ma heitsin pikali ja panin kõrva klapid pähe. Ma summutasin sellega kõik helid. Ma ei tea kui kaua ma seal lamasin aga varsti tudsin, et keegi istub mu kõrval ja käib ilge jutumulin. Ma tegin simad lahti ja nägin, et GiGi räägib kellegiga ja kui ma hakkasin selle võõra mõtteid lugema ei kuulnud ma midagi täielik tühjus. Aga ma suutsin tajuda, et GIGi räägib kahe inimesega ja et neid tuleb juurde. Arvata oli, et meie käng koguneb. Ma võtsin kõrvaklapid peast ja vaatasin, kes ss siia kogunenud on.
